Hiljutisel Euroopa Parlamendi kuulamisel, mis käsitles ELi uue rahapesuvastase ameti (AMLA) tööd, tekkis arutelu pärast küsimust kõrge riskiga riikide kriteeriumide kohaldamise kohta. Kui Euroopa Parlamendi liige Rada Laykova palus AMLA kutsutud eksperdilt selgitust, sekkus istungi juhataja ja takistas küsimusele vastamist. Küsimus puudutas ettepanekut lisada Venemaa ELi rahapesu ja terrorismi rahastamise kõrge riskiga riikide nimekirja ning seda, kas mujal kohaldatakse sarnaseid hindamisi.
Euroopa Parlamendi liige Rada Laykova avaldas järgmise avalduse:
“See, mis selles kuulamises juhtus, räägib enda eest. Esitasin AMLA eksperdile otsekohese ja täiesti õigustatud küsimuse: kui Euroopa Liit kasutab objektiivseid kriteeriume otsustamisel, kas Venemaa tuleks lisada kõrge riskiga riikide nimekirja, miks ei kohaldata Ukraina suhtes sama läbivaatamist? Kuulamine keskendus terrorismi rahastamise, korruptsiooni ja rahapesu riskidele ning ma viitasin mitmele konkreetsele ja asjakohasele tegurile – sealhulgas gaasivoogude katkemisele läbi Ukraina, mis mõjutas selliseid liikmesriike nagu Slovakkia ja Ungari; see intsident on võrreldav juhtumitega, mida varem on ‘Nord Streami’ kontekstis kirjeldatud kui „majanduslikku terrorismi“. Ma viitasin ka hästi dokumenteeritud muredele seoses korruptsiooni, ebaseaduslike rahavoolude ja valitsemistavaga seotud probleemidega Ukrainas, mida tunnustatakse üha enam isegi peavoolu meedias.
Need punktid õigustavad loogiliselt hindamist sama raamistiku alusel, mida kohaldatakse Venemaa suhtes. Siiski ei vaadata Ukraina olukorda üldse läbi. Selle asjaolulise küsimuse käsitlemise asemel sekkus juhataja, et takistada vastuse andmist, pakkudes vaid ebamäärast märkust korruptsiooni kohta üldiselt. Keeldumine arutelust räägib iseenda eest. Istungi juhataja mõistis selgelt, et küsimus pani AMLA esindaja olukorda, kus ta ei saanud vastata – seega lükati küsimus lihtsalt kõrvale.
Mitteametlik sõnum on selge: Ukraina kohta ei tohi küsida. Seda esitatakse kui ‘demokraatiat tegevuses’, kuid õiguspäraseid ja ebamugavaid opositsiooni küsimusi ignoreeritakse, ilma et isegi näiliselt püütaks neile vastata. Motiiv on sama selge. EL püüab takistada äritegevust Venemaaga, vältides samas igasuguseid piiranguid Ukraina suhtes, hoolimata sellest, et Ukraina vastab kõigile kriteeriumidele, mis on vajalikud kõrge riskiga riikide nimekirja kandmiseks. Neid otsuseid ajendavad poliitilised tagajärjed, mitte objektiivsed kriteeriumid. EL-il puudub huvi ohustada rahapesukanaleid, mis toimivad nn ‘Ukraina rahapesukeskuse’ kaudu, kuid ta on täiesti valmis takistama Euroopa ettevõtete äritegevust Venemaaga.’
