“Esmapilgul võib kolmandates riikides asuvate tagasisaatmiskeskuste kokkulepe tunduda pikaajalise nõudmise täitmisena. Tegelikkuses jätab tagasisaatmismääruse eelnõu need keskused puhtalt vabatahtlikuks, välistab selgesõnaliselt alaealised ja nende pered ning kavandatav järelevalvemehhanism muutub ootuspäraselt tõenäoliselt vasakpoolsete valitsusväliste organisatsioonide poliitilise instrumentaliseerimise mänguasjaks. Veelgi enam, Euroopa-väliste töötlemiskeskuste kohta pole endiselt mingeid märke.“.
ELi turvaliste päritoluriikide nimekirjas on samuti silmatorkavaid lünki ning see eirab muutuvaid geopoliitilisi reaalsusi, mis tähendab, et varjupaigataotlejate ja kuritegevuse ekspordiriigid, nagu Süüria või Afganistan, jäävad kavandatavatest kiirmenetlustest täiesti puutumata. Samuti tuleb tagasi lükata kokkulepe nn solidaarsusfondi kohta: tegelikult ei ole see midagi muud kui ebaseaduslike sisserändajate sunnitud ümberjaotamine ja riikliku suveräänsuse jultunud õõnestamine.
Rändepoliitikas ei paista kusagilt silmapiirile tõelist kursimuutust. Selle asemel rahustatakse üha rahutumat avalikkust meediale mõeldud karmilt kõlavate pealkirjadega – poliitiline eneseesitlemine tavakodanike arvel.”
