“Alates ebaseadusliku massilise sisserände algusest 2015. aastal on ELis esitatud umbes 9 miljonit varjupaigataotlust. Registreerimata jäänud ebaseaduslike sisserändajate arv on tõenäoliselt märkimisväärselt suurem. See rändelaine on põhjustanud Euroopas süsteemse šoki, mille tagajärgi peab Euroopa elanikkond kandma tänaseni – alates järsult suurenenud julgeolekuprobleemidest kuni ülekoormatud sotsiaalsüsteemideni.
Siiski pole endiselt märke poliitilise kursimuutusest: välispiiride tõhus kaitse puudub endiselt; sisenemise ja väljumise süsteem (EES), mis pidi juba 2022. aastaks registreerima kõik sisenemised ja väljumised, ei ole ikka veel täielikult rakendatud; ning Dublini eeskirju, mille kohaselt tuleb varjupaigataotlusi menetleda ainult esimeses Euroopa sisenemisriigis, eiratakse endiselt. Koostöö kolmandate riikidega, nagu Türgi või Aafrika riigid, on osutunud ebatõhusaks mitme miljardi suuruse fiaskoks; varjupaigamenetlused on endiselt liiga aeglased ja neid takistab veelgi Euroopa kohtute ülemäära ideoloogiline inimõiguste konventsiooni tõlgendus; ning isegi negatiivse varjupaigaotsuse korral saadetakse tegelikult tagasi vähem kui üks viiest ebaseaduslikust sisserändajast.
Selle asemel, et laotada punast vaipa ebaseadusliku massrände jaoks, on praegu rohkem kui kunagi varem vaja ranget ‘No-Way’ poliitikat: see hõlmab siin varjupaiga taotlemise atraktiivsuse sihipärast vähendamist, varjupaigaõiguse ajutist peatamist, väljasaatmiskeskuste loomist, ulatusliku väljasaatmiskampaania käivitamist ja füüsiliste kindlustusrajatiste paigaldamist välispiiridel. Lisaks on vaja oluliselt suurendada ELi piirivalveagentuuri Frontexi ressursse ja muuta selle volitusi, sest praegu toimib see pigem ebaseaduslike sisserändajate vastuvõtukomiteena kui välispiiride tõhusa kaitsjana. Ainult selliste meetmetega on võimalik säilitada Euroopa identiteet ja tagada elanikkonna turvalisus pikaajaliselt.”
