Kuni 2013. aastani sõlmis Euroopa Liit nn kalanduspartnerluslepinguid kalapüügiks kolmandate riikide vetes, peamiselt Aafrikas. 2013. aastal nimetati need lepingud ümber “jätkusuutlike kalanduspartnerluslepinguteks” (SFPA). Need SFPA-d keskendusid jätkusuutlikkusele, teaduslike andmete kogumisele ja “juhtimisele”, asendades varasemad juurdepääsupõhised lepingud. Nendele lepingutele lisatud tingimuste tõttu on üha rohkem läbirääkimisi – ja sellest tulenevalt ka lepinguid endid – peatatud. Siegbert Droese, AfD Euroopa Parlamendi liige kalanduskomisjonis (PECH), märkis:
“Üha enam SFPA-sid muutub mitteaktiivseks, kuna läbirääkimised ELi ja selle partnerriikide vahel on ummikusse jooksnud. Praegu on üheksa SFPA-d ootele pandud. Põhjus: ELi partnerriigid ei pea enam vastu võtma seda, mida EL pakub. Nad võivad anda litsentse Aasia laevastikele või laiendada omaenda võimsusi. Ja kuidas on EL sellele väljakutsele reageerinud? Kavaga väidetavalt täiustatud SFPA-de kohta, mis sisaldavad veelgi rangemaid keskkonnanõudeid, veelgi rohkem bürokraatlikke nõudeid ja veelgi suuremat keskendumist nn globaalsele ookeanidiplomaatiale. Mõelge näiteks pilootprojektidele soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisest kalanduses Gambias. On loogiline, et paljud riigid eelistavad Hiina otsesemat lähenemisviisi. Hiina kaubanduslepingud sõlmitakse kiiresti, need on vähem keerulised ja pakuvad ressursside eest suuremat hüvitist. On aeg, et EL asendaks oma ülbe väärtuste kolonialismi režiimi õiglaste kaubanduslepingutega!”
