“Kristlased on maailmas kõige rängemalt tagakiusatud usukogukond ning see tagakiusamine on eriti tõsine Lähis-Idas. Alates Assadi kukutamisest ja võimu ülevõtmisest Ahmed al-Sharaa ja HTS-i islamistide poolt on kristlaste olukord Süürias järsult halvenenud. Sellest hoolimata laotab EL Damaskuse uutele valitsejatele punast vaipa laiali ja lubab neile miljardeid. See on vastuvõetamatu.
Oht ei piirdu aga Süüriaga. Kristlasi tõrjutakse oma kodudest ka mujal Lähis-Idas, osaliselt islamistlikel põhjustel ja osaliselt etnilis-poliitiliselt motiveeritud maade hõivamise tõttu. Läänekaldal ajavad radikaalsed Iisraeli asunikud palestiinlastest kristlasi oma küladest välja. Isegi viimane peaaegu täielikult kristlastega asustatud küla, Taybeh, on sellest tugevalt mõjutatud. Kohalikud preestrid, nagu Bashar Fawadleh, ladina patriarh Pierbattista Pizzaballa ja Vatikan, on korduvalt kõige karmimates sõnades hukka mõistnud kasvava vägivalla, samuti on seda teinud Iisraeli endine peaminister Naftali Bennett.
Kristlaste kaitse Lähis-Idas peab olema kõrgeim prioriteet ja sellest peab saama meie välis- ja arengupoliitikas tingimus, mille üle ei saa läbirääkimisi pidada. Brüssel ja Berliin ei tohi kristlasi taga kiusavaid isikuid soosida ega rahastada.”
