Euroopa Parlamendi ESN-fraktsioon kritiseerib asjaolu, et Euroopa Komisjon ei ole siiani vastanud 11. veebruaril 2026. aastal parlamendiliikmete Hans Neuhoffi ja Alexander Jungbluthu esitatud olulisele interpellatsioonile, mis puudutas kavandatavat 90 miljardi euro suurust laenu Ukrainale. Töökorra artikli 145 lõikes 4 sätestatud kuue nädala tähtaeg möödus 25. märtsil 2026 ilma vastuseta, mis tähendab, et esitajate taotlusel oleks interpellatsioon pidanud kohustuslikult lisatama päevakorra lõplikku eelnõusse. Sellest hoolimata hääletasid esimeeste konverentsis esindatud fraktsioonid – välja arvatud ESN-fraktsioon ja „Patriots for Europe“ – selle punkti lisamise vastu, rikkudes sellega töökorda ja parlamendi järelevalveõigusi.
AfD Euroopa Parlamendi liige prof. dr. Neuhoff, julgeoleku- ja kaitsekomisjoni liige, märkis:
“Igaüks, kes kiidab heaks 90 miljardi euro suuruse laenu, teades, et seda kunagi tagasi ei maksta, ei tegele finantspoliitikaga, vaid pettusega. Tagasimaksmine oli seotud Venemaa sõjakahjude hüvitamisega, mis kunagi ei teostu. Tegelikult on see kingitus Euroopa maksumaksjate arvel. Asjaolu, et komisjon ei pea vajalikuks vastata kaheksale konkreetsele parlamendiküsimusele, ei ole juhus – see on süsteem. Selle projekti õiguslikult küsitav olemus on ilmselt nii tõsine, et igasugust avalikku arutelu püütakse vältida. Esimeeste konverentsi keeldumine lisada see küsimus täiskogu päevakorda ei ole menetlusviga – see on poliitiline tsensuur.”
AfD poliitik Alexander Jungbluth, eelarvekomisjoni liige, lisas:
“Esitasime komisjonile kaheksa konkreetset küsimust: laenu õigusliku aluse, selle vastavuse ELi toimimise lepingu artiklitele 310 ja 332, liikmesriikide vastutusriskide, maksetähtaegade, kontrollimehhanismide ja ootavate auditiaruannete kohta. Ühelegi neist ei vastatud. Selle asemel blokeeritakse menetluslikel vahenditel katse arutada küsimust täiskogu istungil. See ei ole enam parlamentaarne protsess – see on institutsiooniline tagatoapoliitika. Kui komisjon ei suuda 90 miljardi euro suuruse rahastamise põhjendada eelarveliselt, puudub tal volitus neid vahendeid eraldada. Liikmesriikide maksumaksjatel on õigus läbipaistvusele, mida neilt siin tahtlikult keelatakse.”
