“Isegi parim väljasaatmissüsteem jääb ebatõhusaks, kui Euroopasse voolab lõputult üha rohkem ebaseaduslikke sisserändajaid. Seetõttu on ELi välispiiride järjepidev kaitse hädavajalik esimene samm rändekatastroofi jätkusuutlikuks ohjeldamiseks. Samal ajal ei tohi kolmandates riikides väljasaatmiskeskuste rajamisel mingil juhul loobuda menetluskeskuste loomisest, et potentsiaalsed ebaseaduslikud sisserändajad saaksid kogu menetluse läbida pärast varjupaigataotluse esitamist väljaspool ELi. Et vältida keskuste ülerahvastumist, tuleb märkimisväärselt kiirendada kiirmenetluste laiendamist otse ELi välispiiridel.
Siiski ei tohi alahinnata tagasisaatmiskeskuste logistilisi takistusi sellistes riikides nagu Uganda. On vaevalt mõeldav, et komisjon kavandab tõsist väljasaatmiskampaaniat, kui inimesed tuleb esmalt lennutada ligikaudu 7 000 kilomeetrit, et nad seal ootaksid oma tagasipöördumist päritoluriikidesse. ELi välispiiride vahetus läheduses asuvad riigid sobiksid selleks palju paremini, ja vastutustundlik komisjon oleks juba ammu jõustanud selleks vajalikud kokkulepped, vajaduse korral ähvardades peatada arenguabi ja muud toetusmeetmed.”
